EELK TALLINNA TOOMPEA KAARLI KOGUDUS
 ESILEHT  
 KOGUDUS  
 KIRIK  
 UUDISED  
 TOETA KOGUDUST  
 KAARLI KOOL  
 KONTAKT  
 
ENG | SUOMI | RUS | siseveeb  


KIRIK

Ajalugu

Köleri fresko

Kügelgeni maalid

Tornikellad

Orel

Endised vaimulikud

Kiriku remont

Oreli remont


 

Kaarli kirik
AJALUGU

Tallinna Toompea Kaarli koguduse ajalugu saab alguse Rootsi ajal 17. sajandil, kui kunagise katoliikliku Antoniuse kabeli (paiknes Hariduse tänava ja veetorni vahelisel alal, ehitati tõenäoliselt enne 1348. aastat ning hävis ilmselt Liivi sõja ajal, kas aastatel 1570-1571 või 1577. aastal toimunud Tallinna piiramisel) kohale rajati uus, kreeka risti kujuline puidust pühakoda. Kuningas Karl XI järgi nime saanud Kaarli kirik pühitseti neljandal advendipühal 1670. aastal. Kirik ehitati Rootsi garnisonis teeninud soomlaste ja Toompea eestlaste tarvis, kellele vähemalt 1636. aastast alates oli peetud jumalateenistusi Toompea lossi saalis. 1690. aastal soome ja eesti kogudused eraldusid ja said iseseisvateks. 1692. aastal hakkasid Kaarli koguduse alla kuuluma ka kuninglikus valduses seisnud Tallinna ümbruse asutused, (pool)saared ja külad: kuninglik hospidal ja vaestemaja, Aegna saar, Rohuneeme, Püünsi, Rummuküla, Rummu, Haabneeme, Viimsi, Miiduranna, Pirita, Lükati, Mähe, Kiltsi, Lubjaahju, Kasti, Käsra, Muuga, Peli, Randvere, Tammneeme, Toorneeme, Leppneeme, Iru, Väätsa, Nehatu, Järveküla, Kassisaba, Kadaka, Kristiine, Toompea, Vismeistri ja Tiskre.

Kirik põletati koos teiste Tõnismäe ehitistega Põhjasõja ajal 1710. aastal, et linna piiranud Vene vägedel poleks ulualust. Hoolimata kodukiriku hävimisest tegutses Kaarli kogudus edasi 1739. aastani, kui selle viimane õpetajagi lahkus ning siis ühineti Tallinna Pühavaimu kogudusega.

19. sajandi keskpaigaks oli aga eestlaste kasutada olnud Pühavaimu kirik jäänud Tallinnas ja selle lähiümbruses elavatele eestlastele väikeseks ning oli tekkinud vajadus uue pühakoja järele. Pühavaimu koguduse liikmete arvuks loeti 1860. aastate algul 12 000-14 000 hinge. Ehkki algselt oli tõenäoliselt kavas ehitada üks kirik, asuti hoopis üheaegselt ehitama kaht uut ja suurt eestlaste kirikut, praegust Jaani ja Kaarli kirikut. See ei olnud aga enam tingitud üksnes ruumivajadusest. Nii tolleaegne saksa kui eestikeelne ajakirjandus nägi kahe suure jumalakoja rajamise põhjusi üla- ja all-linna vahel puhkenud rivaalitsemises. Raha korjamine kiriku(te) ehitamiseks algas juba 1851. aasta augustis.

Kuna Tallinna Raad ja Toompea elanikud ei leidnud ühist keelt uue kiriku asukoha ja finantseerimise suhtes, siis tegeletigi kohati ühise ja siis jälle eraldi pühakodade ehitamise plaanidega, lootuses, et üks pool annab siiski lõpuks järele. Kui lõplikult selgus, et Toompea oma otsusest ei tagane, pidas Tallinna raad algul paremaks uue kiriku ehitamisest loobuda ja kaaluda selle asemel Pühavaimu kirikule juurdeehitust. Kuna see aga osutus tehnilistel ja arhitektuurilistel põhjustel keeruliseks, võeti 1861. aasta 20. oktoobril vastu otsus Jaani kiriku ehitamise kohta all-linna maale.

Kaarli kiriku rajamise eest peetava võitluse eesotsas seisis Toomgildi vanem ja edukas eestlasest ettevõtja Hans Heinrich Falck. Toompea mõjukad institutsioonid – Toomgild ja Eestimaa rüütelkond – tegid 1859. aastal otsustava sammu, mis pani ligi kümme aastat idanenud kiriku ehitusplaanid liikuma: ilmselt andis gild esmalt 1859. aastal Toompea majaomanike korporatsioonile (kogudus polnud siis veel loodud) tasuta ehituskrundi ja seejärel kinkis 15 000 rubla. 1862. aasta 3. märtsil saatis Eestimaa konsistoorium Peterburi siseministrile Toompea eesti koguduse asutamise palvekirja. Uue koguduse loomise luba saadigi keiser Aleksander II-lt 15. mail 1862. aastal. Sama aasta 30. mail jagati eesti kiriku ehitamiseks ühiselt korjatud raha kaheks ning 18. oktoobril 1862 pandi nurgakivi Tallinna ühele suurimale pühakojale - Kaarli kirikule. Kuna kiriku ehituse ajaks ei saadud luba pidada jumalateenistusi Toomkirikus, võeti ette ka puust ajutise kiriku ehitus. Hädakirik pühitseti sisse 2. juunil 1863 ning see paiknes ehitatavast kivikirikust lõunas (kuhu pärast Teist maailmasõda püstitati nn pronkssõduri monument). Uues Kaarli kirikus peeti I jumalateenistus 20. detsembril 1870, täpselt 200 aastat pärast esimese kiriku õnnistamist.

Kaarli kiriku suurejoonelise projekti valmistas tasuta Eesti juurtega Peterburi arhitekt Otto Pius Hippius (1826-1883), kelle meeli oli kogu elu köitnud protestantlikule kirikule sobiva ruumitüübiga kiriku väljatöötamise idee. Oma töödes selgitas Hippius, et kui katoliiklik kirik on orienteeritud sakramendile, siis protestantlik kirik sõnale ning et protestantliku jumalateenistuse eesmärgiks on eelkõige palvus ja hingekosutus. Hippiuse veendumuse kohaselt oli seda teadmist arvestades võimalik leida ideaalne, sisuga kooskõlas olev lahendus protestantlikule kirikule. Seega esitas Hippius mõtet, et kiriku ehitamist tuleb alustada seest, mitte väljast. Eelnevale toetudes tõi Hippius välja protsetantliku kirikuehituse kolm kõige tähtsamat punkti. Esiteks – kantsel ja altar kui jumalateenistuse keskpunktid peaksid kõikidelt istekohtadelt kirikus nähtavad olema. Seetõttu pidas ta oluliseks, et kirikus oleksid kas võimalikult saledad vahetoed või puuduksid need üldse. Sõna selge kuuldavuse ja hea nähtavuse tagamiseks võis kirikus olla kõige rohkem 5000 istekohta ning hingehoiu aspektist koguduse hingede maksimaalne arv 15000-18000. Hippiuse teine nõue oli hea kuuldavus. Selle tagamiseks pidi jumalakoja sisemise kõrguse ja pikkuse kavandamisel arvestama jutlustaja hääle kandeulatusega. Inimhääle kandevõimega arvestamine oli ka üks põhjustest, miks Hippius jäi üldiselt kupli vastaseks. Teiseks pidas ta kuplit katoliikluse sümboliks.

Hippius pidas oluliseks ka kiriku väljanägemise kunstilist aspekti. Protestantlik kirik pidi olema auväärne ning kaunistatud skulptuuride, maalide, käikude, treppide ja muu seesugusega; ei peaks rõhutama askeesi, vaid olema ilult võrdne katoliiklikuga. Hippius kinnitas, et kirikus peaksid saama rahuldatud nii vaimsed kui ka meelelised vajadused. Jumala ülimuslikkuse toomine inimeste silme ette ja kõrva meeltega tajutavas vormis olevat protestantlikus kirikus igati õigustatud.

Esimese kavandi eestlaste kiriku ehitamiseks tegi Hippius juba 1858. aastal. See 2500 istekohaga kirik oli mõeldud ühise pühakojana nii üla- kui ka all-linna rahvale. Kuna ühise kiriku ehitamise ideest ei tulnud midagi välja, kavandas Hippius Toompea eesti koguduse jaoks 1300 istekohaga uue kiriku. Võib arvata, et tegemist ei olnud esialgse kiriku muudatusprojekti, vaid uue iseseisva projektiga, mis valmis arvatavasti aastal 1862.

Kiriku ehitusjärelvalvet teostas arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer tasuta, ehitusmeister oli Gustav Heinrich Beermann.

Protestantliku kiriku hoone põhiplaani valikul nägi Hippius mitut võimalust, pidades sobivaks polügonaalset, poolringi- või ristikujulist või mõnda muud põhiplaani. Põhiplaani vorm pidi võimaldama kiriku piisava valgustatuse ning altari ja kantsli hea nähtavuse. Viimasest tulenevalt soovitas ta ehitada kirikut löövideks jagavad toed võimalikult saledad või veelgi parem, nendest hoopiski loobuda. Kaarli kirik ehitati ladina risti kujulise põhiplaaniga, jäljendades keskaegset katedraaliarhitektuuri. Kaarli kirik oli 19. sajandil esimene ladina risti kujuline luteri kirik.

Paljude keskajast inspireeritud 19. sajandi historitsistlikele kirikutele oli iseloomulik illusoorse koori, kooriümbriskäigu või kabelitepärja olemasolu. Sellisel juhul kujundati kiriku eksterjöör vanast vormist lähtudes, kuid see sai uue sisu, harilikult kirikusaalis toimuva teenindamiseks vajalike abiruumide näol. Sellist lahendust on kasutatud ka Kaarli kiriku puhul. Kaarli kiriku kooriosa lõpetab eksterjööris eenduv polügonaalne apsiid (interjööris ümar), mida ümbritseb kabelitepärga imiteeriv madalam hooneplokk. Selles hooneosas paiknevad abiruumidena kaks käärkambrit. Erisuguste abiruumide liitmine jutlusesaaliga võis Hippiuse arvates tuua evangeelsete kirikute plaanidesse mitmekesisust. Tähelepanuväärne sellise lahenduse juures on illusoorse kabelitepärjaga ümbritsetud altarit mahutava apsiidi sujuv üleminek jutluse- ehk kirikusaaliks, rõhutades sellega altari juures teeniva kirikuõpetaja ja teda jälgiva koguduse võrdsust ning kokkukuuluvustunnet.

Järgides keskaegse katedraaliarhitektuuri välisilmet ja üksikelemente, sai Kaarli kirik aga erinevalt keskaegsetest kirikutest laia ja avara vahetugedeta saali, mis täitis protestantliku kiriku ja Hippiuse põhinõuet – tagada altari ja kantsli hea nähtavus. Ristikujuline põhiplaan võimaldas tuua palju rahvast altarile ja kantslile hästi lähedale. Seejuures on Kaarli kirik Eesti üks suuremaid kirikuid, pikihoone välislaius 24 m ja välispikkus 59 m. Kiriku pindala on 1197 m2, ruumala 33 890 m3, siseruumi kõrgus 20 m, pikihoone siselaius 20 m ning põikhoone sisepikkus 47 m. Mahutavus oli esialgu 1300, hiljem 1500 istekohta.

19. sajandi teisel poolel, kui aktuaalseks muutusid minevikustiilide töötlused, hakati keskaja eeskujul ehitusmaterjalina austama krohviga katmata kivi, st tellist, graniiti, lubja-, liiva- ja muud looduslikku kivi. Historitsismiperioodil nähti ehedas materjalis ühtaegu nii esteetilist kui ka ratsionaalset printsiipi. Oma aja edumeelse ja praktilise arhitektina hindas ka Hippius krohvimata kivi. Kaarli kirik ehitatigi krohviga katmata puhaslaos müüritisena, mille materjaliks Põhja-Eestile iseloomulikult oli paekivi. Kaarli kirik oli 19. sajandil paekivialal esimene paekivi ilu julgelt eksponeeriv sakraalhoone. Ehituspaekivina kasutati kolme välimuselt erinevat tüüpi kivi: ühtlaselt heledat halli lubjakivi, erksa roostepruuni püstakmustriga halli lubjakivi ja põhjapunastest kihtidest pärinevat roostepruuni dolokivi. Helehalli ja roostepruuni kivimi kindla rütmita, süsteemipäratu kasutamine annab terviklikult sümmeetrilisele hoonele veidi elegantset lohakust ja toetab keskaega iseloomustavat arhailist meeleolu.

Nii nagu oma teistegi pühakodade kavandamisel võttis Hippius ka Kaarli kiriku projekteerimisel eeskujuks sajanditetaguse romaani sakraalarhitektuuri, mida Eestis polnud kunagi kuigivõrd olnud ja mis 19. sajandiks oli säilinud ainult üksikute elementidena. Ta tõi esile romaani stiilitiheda seose protestantismi algkodu Saksamaaga ja nägi romaanikas kogu maailma protestantide ühisosa. Evangeelse luterliku kiriku teoloogilisi seisukohti ja vajadusi, samuti 19. sajandi olusid ja tehnilisi võimalusi silmas pidades ning romaanikat teiste arhitektuuristiilide elementidega kombineerides valmistas arhitekt Hippius kiriku projekti, mille innovatiivsust siinmail 1863. aastal mõisteti ja mille stiili uueks protestantlikuks ümarkaarstiiliks nimetati. Hippius ise tavatses oma kirjutistest kasutada modernromaanika nimetust.

Romaani kirikuehituses oli tähtis koht tornidel – Kaarli kirik ehitati Eestis haruldase kahe kõrge läänetorniga. Tornid valmisid alles 1882. aastal, tornikiivrid valmistati F. Sableri projekti järgi tornide ehitus.

Hippius rõhutas kirikuruumide küllaldase valgustatuse tähtsust ja leidis, et kõikidel külgedel peab olema võrdsel hulgal aknaid ja need peavad asuma kõrgel. Kaootilisest üldmuljest hoidumiseks soovitas ta pidada piiri aknavormide suuruse ja kuju osas. Nii sai ka Kaarli kiriku saal suured ümarkaarsed aknad ja valgusküllase ruumi. Aknaavade juures kasutas Hippius ainult kahte vormi – ümarkaarset ja ümarat -, varieerides neid suurusega.

Kaarli kiriku läänefassaadile peaportaali kohale kavandas Hippius romaani ja gooti arhitektuuris levinud suure roosakna. Roosaken ise oli patroon Schonerti kingitud ja kujutas lihtsat lilleõit. Algidee – paigutada kiriku fassaadile kella numbrilaud – pärines arvatavasti Hippiuselt endalt. Tegelikult paigutati idafassaadi viilu ülaossa ja läänefassaadi roosakna keskossa elektriliselt valgustatud numbrialud tõenäoliselt alles 1910. aastal.

Kuigi romaani kirikud olid küllaltki kaunistusvaesed, võis nendegi eksterjööri ehitada skulptuurid. Ka Kaarli kiriku peaportaali ümarkaarsele tümpanonile oli kavandatud figuraalne kompositsioon, mille autorina 1862. aastal peeti silmas peamiselt Peterburis elanud baltisaksa skulptorit Robert Johann Salemanni, kes oli lubanud kiriku kaunistamisel patriootlikel kaalutlustel abiks olla. Reljeef jäi siiski tegemata. 1870. aastal valminud uste tümpanonitsooni pandi kaunistama poolikut lilleõit meenutav aken, mis haakus roosakna kujundusega. Kiriku peaportaali uksedki kavandas Hippius romaanikas levinud lahendusega, kus kahte uksepoolt eraldab teineteisest kivist vahepost. Sedagi kavandit ei teostatud ja vahepost jäi ehitamata. Skulpturaalsed kaunistused olid fassadijoonistel ette nähtud ka pikihoone ja põikhoone välisnurkadesse, kus paiknevad pjedestaaliga ümarkaarsed nišid. Hippiuse idee kohaselt paiknenuks põhjapoolsetes niššides Martin Lutheri kui luteri usule alusepanija ja Rootsi kuninga Gustav II Adolfi kui Eesti- ja Liivimaa koolihariduse edendaja kujud ning lõunapoolsetes niššides Vene tsaari Aleksander I kui eestlaste pärisorjusest vabastaja kuju ja ühe eesti rahva seast pärineva silmapaistva kirikutegelase kuju.
Teine, põhimõtteliselt samasugune usutegelaste ja valitsejate kujude prototüüpide variant nägi ette Gustav II Adolfi asemel Rootsi kuninga Karl XI kui vana Kaarli kiriku aegse valitseja ja ehituse toetaja figuuri ning kohaliku usutegelasena Martin Knöpkini kui luteri usu Eestimaale tooja kuju. Selline variant võis olla kõne all 1864. aastal, kui ehitustööd olid jõudnud akende ja niššide kõrgusele.
Kolmanda variandi kohaselt olnuks esindatud isikud, kellel oli suurehitise teokssaamisel kõige suurem isiklik panus: kaaspatroon ja ehitise suurtoetaja Hans Heinrich Falck, suurtoetaja doktor Philipp Karell, arhitekt Otto Pius Hippius ja insener Rudolf von Bernhard. Tõenäoliselt tuli see variant päevakorda pärast Hippiuse surma 1883. aastal, kui arhitekti viimset soovi – olla maetud Kaarli kiriku eeskotta – täita ei saadud ning Hippiusele ja Falckile kavandati mälestustahvleid kiriku eeskotta.
1994. aastal valmistas eesti skulptor Tauno Kangro 4 evangelisti eskiisid, kuid needki jäid paigaldamata.

Protestantliku kiriku tekstilembusest kantuna kavandas Hippius tekstid ka eksterjööri, põhja- ja lõunasissepääsu kummagil küljel olevatesse lamedatesse ristkülikulistesse ja pikihoone idafassaadi suurtesse ümarkaarsetesse petikutesse. Tekstid jäid küll teostamata.

 

Hippius oli eelkõige arhitekt, juurdleja ja teoreetik, kes oma idee – ilma nähtavust segavate tugedeta kirikusaali – elluviimiseks lootis abi saada oma kaasaja inseneriteaduselt. Hippiuse idee teokstegemiseks kavandas Kaarli kirikule laetarindi Hippiuse koostööpartner insener Rudolf von Bernhard (1819-1887). Bernhardi loodud tarindi tehnilist lahendust ja selle eeliseid seniste tarinditüüpide ees on 1869. aastal käsitlenud Eugen von Sievers: „…seejärel on alustatud lae puittalade asetamisega, need on omavahel seotud katuse sarikatega ameerika süsteemi kohaselt nii, et nad moodustavad nendega ühtse seotud võrgu. Sellise kirikuehitamise meetodiga saab kirik tunduvalt suurema mahutavuse, omamata harilikult teostamiseks mõeldud raskeid kivivõlve kandvaid tugesid.” Hiljem on laetarindi kohta kasutatud väljendeid: „vaimukas ja originaalne”, „uuelaadiline”, „oma aja ehitustehnika suursaavutus”, „väga julge ja meisterlik”, „ainulaadne” ja „edumeelne”. Kaarli kirikus on laetarindi puhul tegu sillaehituse mõttes väikese sildega, mida katvat turvikut saab kõikjalt jäigastada. Tarind on Eesti kirikutes esmakordne ja ainulaadne. See on hea näide loovast mõtlemisest, kus teises valdkonnas levinud konstruktsioon pakub muusse keskkonda sobitatuna arhitektile võimaluse luua uudse ja tervikliku ruumilahenduse.

Kiriku interjööri kauneim osa on kirikusaaliga sujuvalt liidetud ja apsiidimaalidega kaetud altaripiirkond. Pühakoja väärtuslikumaks ehteks on Johann Köleri kutsuvat Kristust kujutav freskotehnikas altarimaal “Tulge minu juurde kõik kes Te vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata” /Matt 11,28/. Altarimaal valmis 10 päevaga 23. juuliks 1879 (Juuliuse kalendri järgi). Loe lähemalt siit »

Põhiosa kiriku sisustusest - kantsel, pingistik, oreliväär jne - on teostatud O. P. Hippiuse jooniste järgi.

Kaarli kiriku vanemaks osaks on tornikellad. Põhjatornis asuv kell on kingitud 1696. a. Rootsi kuningas Karl XI poolt ning valatud Stockholmis. See on ka ainus mälestus Põhjasõja ajal hävinud esimesest Kaarli kogudusele kuulunud kirikust. Lõunatornis on 1870. a. kaupmees I. E. Steinbergi poolt annetatud Bochumis valmistatud malmkell.

1884 valmis 30 registriga mehaanilise traktuuriga orel, mille ehitas Lääne-Virumaal sündinud esimene eesti soost orelimeister Gustav Norman. Orel asendati hiljem uuega - 1923 telliti maailmamainega firmalt E. F. Walcker & Co Ludwisburgis uus orel. Uus orel on registrite arvu poolest Eestis suurim. 3 manuaali ja pedaal, 81 registrit ja 3 transmissioniregistrit. Erakordselt võimas on Eestis ainuke pedaali 32’ keeleregister, mille madalaim heli asetseb kuuldavuse piiril (16 võnget sekundis).

Kaarli kogudus on liikmete arvult Eestis suurim.

Kõik kuupäevad enne 1. veebruarit 1918 on antud juuliuse kalendri järgi. Gregoriuse kalendri kuupäevade saamiseks tuleb XVIII saj kuupäevale lisada 11 ja XIX saj kuupäevale 12 päeva.

Kasutatud kirjandus: Egle Tamm, Tiina-Mall Kreem „Eesti kirikud II. Tallinna Kaarli kirik.”

Loe tornikella kohta »

Loe oreli kohta »

|↑ üles|  
 
Toompuiestee 4, 10142 Tallinn | tel 619 9100 | tallinna.kaarli@eelk.ee | SEB EE171010022004706006